1887. aastal alustas Kihnus tegevust Kihnu avalik raamatukogu, mis arvatavasti asus Kihnu ainukeses mõisas. Mõis asus Linaküla külas. Raamatukogu andmed tollest ajaperioodist on säilinud vaid mälestustena.

 

1930-ndatel asus raamatukogu Kihnu Vallamajas. Seal tegeles raamatute laenutuse ja hooldamisega kohalik konstaabel. Raamatuid oli kokku 100 eksemplari. Tol ajal luges raamatuid vaid kooliõpetaja ja vallaametnik, sest tavakihnlase jaoks oli see ajaraiskamine ja mõttetu tegevus. Naised ei lugenud peaaegu üldse, lugemisega tegelesid meremehed, kes rändasid kaugematel meredel. 1940-ndatel toimus aga selline muutus, et ka Kihnu naised hakkasid huvituma raamatute lugemisest, kuigi alguses tegid nad seda salaja, sest külarahva seisukoht oli, et ainult laisk loeb raamatut.

 

1944. aastal jäid vallamaja ruumid raamatukogule kitsaks, sest vallatöötajate arv kasvas (võeti juurde sekretär ja maakorraldaja). Ja raamatukogu koliti ümber Kirikumõisasse. See asus kiriku kõrval ja kuulus kirikule. Seal elas kirikuõpetaja oma perekonnaga. Seal majas olid suured ruumid. Ühes neist anti koolilastele lõunat, sest Kihnu 7- klassiline algkool asus üle tee ja üks ruum kuulus Kirikumõisas raamatukogule. Raamatukoguhoidjaks oli härra Kohk. 1966.aasta jaanuar oli väga külm ja ülekütmise tagajärjel süttis hoone põlema. Kirikumõis hävines täielikult ja nii ka kõik raamatukogu raamatud.

 

Nõukogude ajal oli Kihnus oma kolhoos nimega „Nõukogude Partisan". Kolhoos oli võrdlemisi heal järjel. Omati hulgaliselt kalatraallaevu, müüdi räimi, oli sigala ja karjalaut. Kolhoosi juhtkond otsustas 1955.aastal, et rahval on vaja kooskäimise kohta. Valiti asukoht saare keskele männimetsa alla. Rahvamaja ehitus alustati 1955. aastal ja seda ehitati talgute korras (igast perest oli väljas paar inimest hobusega). Ehituspalgid võeti maha Tõstamaa metsadest ja veeti hobustega üle jää omal jõul Kihnu. Kõik selle suure maja ehitus toimus kihnlaste enda käsitsi tööna. Maja oli kahekorruseline, alumisele korrusele ehitati tantsu- ja spordisaal ning üles ruumid raamatukogule, juuksurile ja mandrilt tulnud õpetajatele. 1959.aastal lõplikult valminud maja oli suur ja ruumirikas. Igale tegevusele leidus koht ja seltsielu hakkas seal kiiresti keema. Käidi kinos, tantsimas, käsitööd tegemas ja pillimängu harjutamas ning raamatuid lugemas ja laenutamas.

 

Raamatukogul oli majas 40 ruutmeetrit. Kogud taastati komplekteerimise teel. Raamatukogu juhatajateks sel ajal olid mandrilt Kihnu kolhoosi tööle tulnud inimesed. Kihnlastest töötasid raamatukogus erinevatel aastatel Leida Tapp ja Salme Merimaa. 1980-ndatel tulid raamatukogu- töötajatele kõrgemad nõudmised, nimelt pidi raamatukogutöötaja omama keskharidust. Nii said raamatukoguhoidja koha endale Kihnu noored, kes olid mandril omandanud keskhariduse (samuti erinevatel aastatel): Leili Lehola, Maie Oad, Õie Mätas, Ester Saare, Kirke Kütt ja 1985. aastast asus tööle Maire Havik, kes on tänaseni Kihnu raamatukogu juhataja.

 

1999. aasta septembris tabas Kihnut suur õnnetus ja teadmata põhjustel süttis põlema 1959. aastal ehitatud Kihnu rahvamaja. Hävis kogu raamatukogufond, mille suurus oli 1999. aastaks 8000 eksemplari. Enamus teoseid oli ilukirjandus, teaduskirjandus, ajalehed ja ajakirjad. Majast õnnestus päästa vaid 1999. aasta veebruaris Kultuuriministeeriumi poolt Kihnu Rahvamajale kingitud laiekraanteler ja videomakk 50 videoga, mis praeguseks kuulub Kihnu raamatukogule. Filmide arv on viimaste aastatega kasvanud 50-lt 700-le.

 

Selle maja hävimine oli Kihnu rahvale väga suur kaotus. 5. oktoobril kohtusid Kultuuriministeeeriumis minister Signe Kivi ja Pärnu maavanem Toomas Kivimägi, et arutada Kihnu Rahvamaja põlenguga seotut. Nõupidamisel otsustati, et Kihnu rahvas peab saama uue rahvamaja. Ehituseks vajaminev raha pidi tulema 3 allikast: vana rahvamaja kindlustussumma 1,5 miljonit krooni; 1 miljoni pidi leidma Pärnu Maavalitsus ning kultuuriminister tegi Vabariigi Valitsusele ettepaneku arutada võimalust toetada Kihnu rahvamaja ülesehitust omaltpoolt 1,5 miljoni krooniga. Otsustati, et lähinädalate jooksul tuleb komplekteerida Kihnu uus raamatukogu. Pärnu maavanema ülesandeks jäi koostöös kihnlastega leida ajutised ruumid raamatute paigutamiseks. Kihnu raamatukogu komplekteerimist koordineeris Kultuuriministeeriumi raamatukogude peaspetsialist Meeli Veskus koostöös Kihnu raamatukogu juhatajaga. Nädal hiljem külastasid Kihnut kultuuriminister Signe Kivi, kantsler Margus Allikamaa, ja raamatukogude peaspetsialist Meeli Veskus koos Pärnu maavanema Toomas Kivimäega. Koos Kihnu valla juhtidega jõuti otsusele, et ajutised ruumid raamatukogule saavad olema Kihnu Põhikoolis. Samal päeval kuulutati ka välja, et Kihnu raamatukogu ootab annetusi oma raamatufondi taastamiseks. Juba järgmisel päeval saabusid Kihnu esimesed raamatud annetajatelt - suurematelt raamatukogudelt, kirjastustelt, eraisikutelt ja ka välismaalt. Raamatuid annetati üle Eesti. Paari nädalaga oli saadud raamatuid kokku juba umbes 1000 eksemplari ja ruumipuuduse tõttu koolimajas hoidis raamatukoguhoidja annetatud raamatuid vahepeal kodus. Aasta aega tegutses raamatukogu Kihnu Põhikooli fuajees. Tingimused seal olid viletsad ja seoses Kihnu Vallavalitsuse kolimisega uutesse ruumidesse 2000. aasta märtsis otsustati, et vallavalitsuse endised ruumid saab endale Kihnu Raamatukogu kuni uue rahvamaja valmimiseni. Raamatukogu asus ühes hoones Kihnu sidejaoskonnaga. Selles hoones viibis raamatukogu vaid aasta.

 

Fondi suurus ulatus selleks ajaks juba 2000 eksemplarini ja kuna raamatukogu olukord oli paranenud, suurenes taas ka lugejate arv. Seal ruumides hakkasid toimuma ka iganädalased kinoõhtud, sest 1999. aastal Kultuuriministeeriumi poolt rahvamajale kingitud laiekraanteler ja videomakk jäid raamatukogule.